Tõug

Baieri verekoer on aretatud hannoveri verekoerast ja tirooli jäljekoerast. Hannoveri verekoer on baieri verekoeraga sarnane, kuid ta on oluliselt suurem, umbes labradori suurune. Tirooli jäljekoera enam eriti kusagil polegi, kuid tema oli pisike, karvane koer, kes sobis töötamiseks mäestikes. Siinkohal mainin, et Eestis on ka kaks hannoveri verekoera.

Baieri verekoer on kerge kehaehitusega, keskmise suurusega, veidi oma kõrgusest pikem koer. Isaste turjakõrgus on 47-52 cm, emastel 44-48 cm, kaal on 17-30 kilogrammi.

Baieri verekoera pea on tugev ja väljavenitatud. Kolju on suhteliselt lai ja veidi kumerdunud. See väljendub kergelt kühmus ja kaardunud ninasillas. Huuled peavad katma täielikult kogu suud.

Nina on must või tumepruun. Koon peab olema pikk ja terav. Silmad on helepruunist tumepruunini välja. Mida heledam on silm, seda tugevam on temperament.

Kõrvad on asetatud kõrgele ning on keskmise pikkusega. Nad on lähtekohast laiemad ning otsad ümarad, rippudes tugevalt vastu pead. Koera kõrvaotsad võiksid ulatuda ninaotsani – Saksamaal on omamoodi linnalegend – kui baieri verekoer nuusutab maast lõhna, siis kõrvad juhivad lõhna hästi ninna.

Tema keha on sabast veidi pikem ning tagaosast kõrgem. Kael on keskmise pikkusega, tugev ning kerge kaelavoldiga. Ülajoon turjast tagakehani veidi ülespoole kaldus.

Rindkere hästi arenenud, pikk, mõõdukalt lai ning kergelt ülestõmmatult hästi langetatud. Tal on pikk, üsna sirge ja tugev selg.

Karvkate on lühike ja tihe, veidi paksem ja karedam kehal, jalgadel ja sabal. Karv on läikiv ja karm liibudes tihedalt vastu keha. Karvkatte värv varieerub hirve punasest, helepruuni, punakashalli, puhta sügava punase, liivakarva, punakas-pruuni ja ka triipudega värvide vahel. Neil on tume mask, nägu peaks olema peaaegu must. Mida suurem on koera heleda keha ja tumeda pea kontrast, seda tugevama temperamendi ja olemusega koer on. Baieri verekoera rinnal võib olla veidi valget (see on pärit tirooli jäljekoerast), keha võib olla triibuline, kollane, selja peal võib joosta must triip kuni sabaotsani välja.

Karvahooldust baieri verekoeral peaaegu ei olegi, kuid karva ajavad nad ikka. Tavapärane harjamine spetsiaalse kindaga lahendab probleemi. Ta ei vaja isegi regulaarset pesemist, vaid siis, kui see on hädavajalik.

Baieri verekoer, nagu kõik teised koeradki, vajavad ka piisavalt ajutrenni ja liikumist, lisaks ka tõuomast tegevust.

Koeraomanik peaks olema aktiivne inimene, sest baieri verekoerale on vaja anda palju tegevust ja tööd ajule.

Baieri verekoera keskmine eluiga on 10-14 aastat. Tõug on vastuvõtlik puusa düsplaasiale. Üldiselt on koer hea tervise juures. 

Baieri verekoer on julge koer, jäädes samas rahulikuks ja vaikseks ning on väga kiindunud oma peremehesse ja tema peresse, kuid on vaoshoitud külaliste ees. Koer vajab kannatlikkust ja kindlat hoolitsemist ning ei sobi seega esmastele koerte omanikele. Jahtides jääb Baieri verekoer oma tugeva nina ja suurepärase jahiinstinkti tõttu kindlameelseks,  julgeks,  kiireks ja tähelepanelikuks. 

Baieri verekoer on kirglik jahikoer, ta läheb alati inimesest ette, kuid ei kaota kunagi teda silmist ja teeb oma inimesega koostööd.

Ta vajab IGA PÄEV füüsilist ja vaimset tegevust ning distsipliini ja armastust. 

Tänapäev

Kõik jälje- ja rihmahagijad pärinevad primitiivsest jahikoerast ehk Brackest.

Nendel puhtatõulistel koertel on läbistav hääl ja väga hästi arenenud lõhnataju, võimaldades jahil usaldusväärselt igas suuruses uluki jälgi ajada. Karjast valiti välja kõige usaldusväärsemad ja püsivamad koerad ja kasutati neid algselt rihma otsas haavatud metslooma jälgede ülesvõtmiseks.

Baieri verekoera anded ei piirdu ainult jahindusega, ta töötab väga hästi ka politseis ja otsimisrühmades.

Lisaks saab temaga edukalt harrastada erinevaid koeraspordi-alasid, näiteks: agility, kuulekus, veotrenn, trikitrenn, jänesejooks ja ehk midagi veel. 

Kasutus

Nagu kõigi teiste koeratõugude puhul seisneb ka Baieri verekoera aretamise eesmärk tema kasutuses. Tõu kujunemisloost lähtudes oli nende koerte kasutusala, kes lõpuks kujunesid Baieri verekoerteks, tugevalt mõjutatud maastikust.
Primitiivseid jahikoeri kasutati suurtel jahtidel, mille jooksul ajasid ulukit taga koerad, kellel oli tugev tahe ajada taga looma jälgi, kindlus ja ustavus. Lisaks rõõm jälge ajada, jäljel haukumine ja kes olid spetsialiseerunud suurulukitele koos täiusliku mägimaastikul liikumise võimekusega. Kõige usaldusväärsemad ning sihikindlamad neist valiti karja hulgast välja ja hakati kasutama rihma otsas, kadunud või haavatud jahisaagi leidmiseks. Hiljem aretati kõige rahulikumatest ning sõnakuulelikumatest koertest rihma otsas töötavad juhtkoerad ning verekoerad. 

Mäestikes jahipidamine nõuab võimekust maastikul täiesti takistamatult liikuda ning vastavat karvkatet äärmuslike ilmastikuolude vastu. Verekoer nagu me teda täna tunneme, ei olnud siin sellisel kujul vajalik.                                                                                                Koerad (Gebirgsbracken) jäid iseseisvalt haiget metslooma jahtima, kuni jahimees tunde või lausa päevi hiljem nendeni jõudis. Juhtkoera töö puhul oli oluline hirvejälgi ka pikkade vahemaade jooksul mitte kaotada, kuni jahipidamise õnnestumiseni. Maastik oli mäestikuga võrreldes suures osas ligipääsetav. Rõõm jälge ajada, jäljel haukumine ja spetsialiseerumine suurulukile oli sel juhul vähem oluline kui tugev tahe ajada jälge tasakaalukal ja rahulikul kombel. Muutuva jahindusega seoses otsiti parimate omaduste kombinatsioon, millest viimaks kujunes välja Baieri verekoer. 

Kasutus tänapäeval

Sarnaselt tõu kujunemise algusajale kerkib täna esile küsimus jahiolude kohta, koera ülesannete ja temale esitatavate nõudmiste kohta. Baieri verekoera ülesanneteks on ikka jäänud ajada haavatud uluki jälge, uluk üles leida ja loom koos koerajuhiga võimalikest valudest päästa.    Baieri verekoer on spetsialiseerunud vere/higijälgede ajamisele ning esindab vastavat jahipidamisstiili – järelotsing. Tänapäeval Baieri verekoerale esitatavad nõudmised on peamiselt pikk eluiga ja tervis ning standardile vastav kehakuju, et temast oleks kasu võimalikult pikaks perioodiks. Absoluutne iseloomukindlus ja 100%-ne spetsialiseerumine suurulukile. Loomajäljel haukumine või vähemalt looma nähes haukumine ja tihe karvkate on kriteeriumid, mis ei ole aja jooksul muutunud.

Tõustandard

Rühm: 6; alarühm: 2 Kinnitatud EKL juhatuses 11.10.2012

FCI Standard nr 217 / 16 09. 1996 / GB BAIERI VEREKOER

(Bayerischer Gebirgsschweisshund)

FCI-St. nr 217 – 16.09.1996 EESTI KENNELLIIT

    

Rühm: 6; alarühm: 2 Kinnitatud EKL juhatuses 11.10.2012

TÕLGE: C. Seidler. PÄRITOLUMAA: Saksamaa.

KEHTIVA ORIGINAALSTANDARDI AVALDAMISE KUUPÄEV: 01.04.1996.

KASUTUS: Hagijas.

FCI KLASSIFIKATSIOON:

Rühm 6: Hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud. Alarühm 2: Verejäljekoerad.

Töökatsetega.

LÜHIÜLEVAADE TÕU AJALOOST:

Kõik juhtkoerad (Leithunde) ja rihma otsas töötavad juhtkoerad (Schweisshunde) pärinevad algupärastest linnukoera tüüpi jahikoertest (bracken). Kõigil seda tüüpi koertel on väga hea haistmismeel ning hästi arenenud tugev tahe ulukite jälgi ajada ning nad annavad lõhna leidmisest valju haukumisega innukalt märku.

Kõige usaldusväärsemad ning sihikindlamad neist valiti karja hulgast välja ja hakati kasutama rihma otsas, kadunud ning haavatud jahisaagi leidmiseks. Hiljem aretati kõige rahulikumatest ning sõnakuulelikumatest koertest rihma otsas töötavad juhtkoerad ehk Liam Hounds (Leithunde, kes ajavad lihtsalt saagi jälgi) ning verekoerad (Schweisshunde, ehk nn „rikutud Liam Hounds“, kes otsivad haavatud jahisaaki).

Tänapäeva hannoveri verekoer aretatigi nende geneetiliselt üsna sarnaste tõugude ristamise teel 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.

Peale 1848. aasta revolutsiooni lagunesid suured jahimõisad ning vanad jahimeetodid asendati jahiloomade piiramise ning varitsemisega (saagi ootamine) ning kuna kasutusele võeti tulirelvad, siis oli koeri vaja selleks, et hiljem haavatud jahisaak üles leida. Olles spetsialiseerunud rihma otsas töötamisele, oli vaja ka hääleka jälitamise oskust, sihikindlust ning innukust, eriti mägistel aladel. Siin osutus hannoveri verekoer aga liiga raskepäraseks.

Et aga tekkinud vajadusi rahuldada ka keerulistes mägistes oludes, aretas parun Karg-Bebenburg peale 1870. aastat välja kiire ja suursuguse kergema kehaehitusega verekoera ristates hannoveri verekoera punase verekoeraga. Aja jooksul tõrjusid baieri verekoerad mägisemates piirkondades teised tõud välja ning tänapäeval on baieri verekoer neis oludes professionaalse jahimehe klassikaline abiline. 1912. aastal asutati Münchenis baieri verekoerte tõuklubi. See on Saksamaal ainus tunnustatud baieri verekoerte tõuühing.

ÜLDMULJE:

Tasakaalustatud kehaehitusega, kerge, väga liikuv ning lihaseline, keskmise suurusega koer. Kere on pigem pikk kui kõrge, tagant pisut kõrgem kui eest. Jalad ei ole liiga pikad. Pead hoitakse kerega ühel joonel või pisut kõrgemal, saba on kerega ühel joonel või ripub pisut allapoole.

KÄITUMINE/ISELOOM:

Rahulik ja tasakaalukas, väga kiindunud oma peremehesse. Võõraste suhtes reserveeritud. Iseloomult soovitavalt tugev, enesekindel, kartmatu ning sõnakuulelik koer, kes ei ole arg ega agressiivne.

PEA

KOLJUPIIRKOND:

Kolju: Üsna lai, lameda kumerusega. Otsmiku suunas tõusev. Kulmukaared on hästi arenenud, kuklakühm ei ole rõhutatud. Üleminek laubalt koonule: Hästi väljendunud.

NÄOPIIRKOND:

Ninapeegel: Keskmise suurusega, mitte liiga lai. Ninasõõrmed hästi avatud. Must või tumepunane.

Koon: Silmadest üsna kaugel, pisut lühem kui kolju. Piisavalt lai ja mitte kunagi terav. Koonuselg on kergelt kumer või sirge. Huuled/mokad: Rippuvad, keskmise paksusega. Suunurgad on selgelt nähtavad.

Lõuad/hambad: Tugevad lõuad perfektse, korrapärase ja täieliku käärhambumusega, mille puhul ülemiste lõikehammaste rida katab vahedeta alumisi lõikehambaid ning hambad asetsevad lõualuuga risti. 42 tervet hammast, vastavalt hambakaardile. T anghambumus on lubatud.

Põsed: Vaid mõõdukalt väljendunud.

Silmad: Selged ning valvsa ilmega. Mitte liiga suured ega liiga ümmargused. Tumepruunid või pisut heledamad. Hästi liibuvad ja pigmenteerunud laud.

Kõrvad: Keskmisest pikemad, ent ulatuvad maksimaalselt ninani. Rasked, kõrge asetusega ja laiad. Otsad ümmargused. Ripuvad pea lähedal, ei ole keerdus.

KAEL:

Keskmise pikkusega ja tugev. Nahk on kaelal pisut lõdvem.

KERE:

Ülajoon: Kergelt tõusev suunaga turja poolt tagajäsemete poole.

Turi: Väga vähe väljendunud. Üleminek kaelalt seljale on väga sujuv. Selg: Tugev ja nõtke.

Laudjas: Pikk ja üsna ühtlane.

Nimme: Suhteliselt lühike, lai ning väga tugevate lihastega.

Rind: Mõõduka laiusega ning hästi arenenud eesrind. Rinnakorv on ovaalse kujuga, sügav ja pikk, roided ulatuvad kaugele taha.

Alajoon ja kõht: Suunaga tahapoole sujuvalt tõusva joonega. Kõht on pisut üles tõmmatud.

SABA:

Keskmise pikkusega, ulatudes maksimaalselt kandadeni. Kõrge asetusega, kantakse horisontaalselt või kerge kaldega allapoole.

JÄSEMED

ESIJÄSEMED:

Üldmulje: Eestvaates on esijalad sirged ja paralleelsed, küljelt vaadatuna hästi kere all asetsevad. Heade nurkadega.

Õlad: Hea kaldega, abaluud asetsevad suunaga tahapoole. Tugevate lihastega.

Õlavarred: Pikad, tugeva ja saleda lihaskonnaga.

Küünarnukid: Kere lähedal hoitud, ei ole sisse- ega väljapoole pööratud.

Küünarvarred: Saledad, vertikaalsed ja sirged. Tugeva luustikuga ja väga lihaselised.

Kämblaliigesed: Tugevad.

Kämblad: Kergelt viltuse asetusega.

Esikäpad: Lusikakujulised. Hästi kaarduvate ning lähestikku asetsevate varvastega. Padjandid on pehmed, robustsed, vastupidavad ning hea pigmendiga. Käpad liiguvad paralleelsed, ei ole ei seistes ega liikudes sisse- ega väljapoole pööratud.

Küüned on mustad või sarvevärvi.

TAGAJÄSEMED:

Üldmulje: Tugeva luustikuga. Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Heade nurkadega.

Reied: Laiad ja väga lihaselised.

Põlveliigesed: Tugevad.

Sääred: Suhteliselt pikad, lihaselised ja kõõluselised.

Kannaliigesed: Tugevad.

Pöiad: Lühikesed ja seistes vertikaalsed.

Tagakäpad: Lusikakujulised. Hästi kaarduvate ning lähestikku asetsevate varvastega. Padjandid on pehmed, robustsed, vastupidavad ning hea pigmendiga. Käpad liiguvad paralleelsed, ei ole ei seistes ega liikudes sisse- ega väljapoole pööratud. Küüned on mustad või sarvevärvi.

KÕNNAK/LIIKUMINE:

Maadhaarav. Hea esijalgade sirutuse ja tugeva tagajalgade tõukega. Esi- ja tagajalad on sirged ja paralleelsed. Kõnnak on kergelt vetruv.

NAHK:

Tugev ja liibuv.

KARVKATE

KARV: Tihe, liibuv, mõõdukalt karm ning kerge läikega. Peas ja kõrvadel peenem. Karmim ja pikem kõhul, jalgadel ja sabal.

VÄRV: Sügavpunane, hirvepunane, punakaspruun, pruun või puhtast kollakaspruunist (fawn) küpsisepruunini või ka punakashall nagu hirve talvekarv. Vöötidega või segatud mustade karvadega. Põhivärvus on selja peal tavaliselt intensiivsem. Koon ja kõrvad on tumedad. Karv sabal on segatud mustade karvadega. Väike heledavärviline laik rinnal (bracken star) on lubatud.            

SUURUS

Turja kõrgus:

Isased koerad: 47-52 cm

Emased koerad: 44-48 cm

Kõrvalekalded ettenähtud vahemikust ei ole lubatud ei isaste ega emaste koerte puhul.

Ideaalkaal isastel: 20-30 kg

Ideaalkaal emastel: 17-25 kg

VEAD:

Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodud nõuetest tuleb lugeda vigadeks ning nende tõsiduse hindamisel tuleb arvestada konkreetse kõrvalekalde ulatust ning võimalikku mõju koera tervisele ja heaolule.

TÕSISED VEAD:

• Roosa ninapeegel.

• Kerge üle- või alahambumus. Osaline tanghambumus.

• Väga lõdvad silmalaud.

• Märgatav nõgus või kumer selg.

• Väga lame või tünnikujuline rind.

• Küünarliigeste juures sisse- või väljapoole pööratud jäsemed.

• Liiga tugeva ehitusega tagajalad.

• Väga lähestikku asetsevad tagajalad. Kooskandsus või

vibukujulised kannad seistes või liikumisel.

• Liiga peenike või õhuke karv.

• Märkimisväärne erinevus standardis kehtestatud värvustest.

Must põhivärvus punaste märgistega (must ja pruun).

• Kõrvalekalded standardis kehtestatud mõõtudest.

  DISKVALIFITSEERIVAD VEAD:

• Agressiivsus või liigne argus.

• Märgatav üle- või alahambumus, kõver suu.

• Puuduvad hambad (välja arvatud P1).

• Entroopium, ektroopium.

• Sünnipärane kõver saba.

• Nõrk iseloom.

Selgete füüsiliste või käitumuslike kõrvalekalletega koerad diskvalifitseeritakse.

NB! Isastel koertel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit. (Tõustandard)

Ajalugu

Kõik juhtkoerad ja rihma otsas töötavad juhtkoerad pärinevad algupärastest linnukoera tüüpi jahikoertest (bracken). Kõigil seda tüüpi koertel on väga hea haistmismeel ning hästi arenenud tugev tahe ulukite jälgi ajada ning nad annavad lõhna leidmisest valju haukumisega innukalt märku. 

1848. aastal peale revolutsiooni on leitavad esimesed viited Baieri verekoera tõu tekkimise kohta. Lagunesid suured jahimõisad ning vanad jahimeetodid asendati jahiloomade piiramise ning varitsemisega (saagi ootamine) ning kuna kasutusele võeti tulirelvad, siis oli koeri vaja selleks, et hiljem haavatud jahisaak üles leida. Selleks ristati primitiivne jahikoer (Wildbodenhunde ja Bracken des Gebirges) Hannoveri verekoeraga. Pruunil, mustal või punasel värvusel oli vaid teisejärguline roll. Suuri valgeid laike püüti liigse silmapaistvuse pärast vältida.
Olles spetsialiseerunud rihma otsas töötamisele, oli vaja ka hääleka jälitamise oskust, sihikindlust ning innukust, eriti mägistel aladel.

1883. aastal kirjeldati Baieri verekoerte tõugu esmakordselt tõutunnuste abil ning Saksa Komisjoni Delegeeritud Koosolek andis talle nime ja sugupuuvõimekuse.
Oskuste kontrollimine leidis sel ajal aset vaid praktikas. Aretamine joondus peamiselt vormi-, näituse- ja juhuaretuse järgi. Mõningate idealistide pingutuste tulemusel kinnistus koerte välimus puhtaretuse teel.                                                                                                       

1912. aastal loodi Münchenis Baieri verekoerte tõuühing, mille ülesandeks oli tõu heaolu eest hoolt kanda. Ainult vähestel sel ajal eksamineeritud koertel olid vanemad, keda oli eksamineeritud tehisjäljel, rääkimata loodusliku  jälje eksamist. Peamiselt esitleti edasiaretuseks kasutatavaid loomi vaid aretusnäitusel.                                                                                                                          

1921. aastal viidi läbi esimene eeleksam (higi- või verejälje eksam) 15 koeraga.

1939. aastal andis Baieri verekoerte ühing esmakordselt välja sätted, mille alusel võisid ainult eksamineeritud koerad saada aretusloa.

1949. aastal mõjutas Rudolf Friessi ettekanne tõuaretust väga tugevalt. Aset pidi leidma värskendus verekoerte seas (Schweißbracken des Hochgebirges) ning haukumisega jäljeajamise eksam võimalusel koos eel- ja põhieksamiga tõuomaste instinktide kontrollimiseks ning aretusvalikute langetamiseks. Nii range eksam, nagu koertele osaks sai, rakendati ka koerajuhtidele. Parimaid koerajuhte koolitati ning veendi ettevõtmises osalema. Täpne, sugupuujärgne oskusaretus sai entusiastliku alguse. 

1951. aastal leidis aset Tirooli jäljekoera ristamise kaudu regeneratsiooniaretus.

1960-ndad ja 1970-ndad aastad: Nende aastate võimekad loomad on peaagu eranditult pärit eelnevast regeneratsiooniaretustest. Sellel ajal muutus Baieri verekoer populaarseks saksa keskmäestikes ja Põhja-Saksamaa aladel, kus ta osutus kasulikuks metssigadele peetaval järelotsingul. 

1980-ndad aastad: Kasvas uute koerajuhtide nõudlus Baieri verekoerte järgi, nii et Saksamaal aretatud kutsikate arv seda rahuldada ei suutnud. Välismaa aretusühingute poolt aretatud kutsikaid toodi sisse. Ühinguliikmeks saamise ja kutsikate müümise sätteid karmistati aretusühingu poolt. Aretuskoertele kehtivatest kõrgetest nõudmistest peeti kindlalt kinni. 

1990-ndad aastad: Ainult vähestel koerajuhtidel ei olnud võimalik soetada endale kutsikat. Koerte ja koerajuhtide arv kasvas võrreldes metsloomade arvukusega. Verekoerte populaarsus kasvas tugevalt, kuid see nõudlus viis selleni, et hakati osaliselt pidama koerakaubandust Ida-Euroopa ´´mustal´´ turul.